Vabateema: Privaatsus kui mugavuse hind
Mugav teenus ei ole tavaliselt tasuta
Mugavad digiteenused tunduvad kasutaja jaoks tihti tasuta, kuid tegelikult makstakse nende eest enamasti andmetega. Näiteks Google, YouTube, Facebook ja ka muud erinevad veebilehed teevad enamasti kasutamise lihtsaks sellega, et mäletavad muuhulgas kasutaja eelistusi, otsinguid, asukohti ja ka varasemat käitumist. Selle tulemusena on teenus kasutaja jaoks mugavam ja personaalsem, aga samal ajal tekib kasutaja kohta üpriski detailne profiil. Minu meelest ongi siin põhiprobleem selles, et inimene ei taju alati, kui palju infot ta enda kohta ära annab, sest nõustumisaknad ja privaatsustingimused on enamasti ebamugavad ning liiga pikad. Euroopa Liidu juhistes on küll selgelt öeldud, et osa küpsiste kasutamiseks on vaja kasutaja nõusolekut, kuid praktikas muutuvad need aknad tihti lihtsalt tüütuks formaalsuseks. Seetõttu vajutatakse enamasti lihtsalt "Nõustu" nupul ja minnakse oma eluga nii edasi. Samas ei saa ka öelda, et andmete kogumine oleks alati halb, sest ilma teatud infota ei saaks paljud teenused normaalselt töötada. Seega küsimus on pigem selles, kas kogutakse ainult vajalikku infot või võetakse vaikimisi nii palju kui võimalik. Samas viimasel ajal on aina enam veebilehtedel hakanud silma, kus antakse kasutajale justkui valik, et maksa või anna meile oma andmed, mis tehniliselt vastavad eri andmekaitsemääruste nõuetele, kuid lõppude-lõpuks ei anna inimestele suurt valikut oma andmete üle, kuna tihtipeale on valik kas maksta või püüda ilma antud teenuseta elada, mis alati ei pruugi olla võimalik.
On muidugi ka silmatorkavaid erandeid
On muidugi ka erandeid: Näiteks avatud lähtekoodiga programmid nagu Firefox, LibreOffice, VLC ja Signal on head näited sellest, et kasulik tarkvara ei pea tingimata olema seotud agressiivse andmekogumisega. Signal on ka hea näide sellest, et privaatsust austav teenus ei ole tasuta selles mõttes, et sellel pole kulusid, vaid küsimus on pigem selles, kas need kulud kaetakse kasutajate jälgimise või mõne muu ärimudeliga. Samamoodi Proton Mailil on küll tasuta kontod, aga nad ei müü kasutajate isikuandmeid reklaamijatele ega skaneeri inimeste postkaste kasutaja huvide tuvastamiseks. Selle asemel hoitakse teenust üleval tasuliste pakettidega.
Samas ei tähenda selline avatud lähtekoodiga lähenemine automaatselt, et kõik on alati ideaalne või et kasutaja ei pea ise midagi mõtlema. Pigem annab see lihtsalt parema võimaluse kontrollida, kuidas tarkvara töötab ja vähendab sõltuvust ettevõtetest, kelle ärimudel põhineb kasutaja võimalikult täpsel jälgimisel, mis lubab palju kindlamalt elada. Seetõttu võiks öelda, et privaatsus ei pea alati mugavuse arvelt tulema, aga selleks peab kasutaja suutma natuke teadlikumalt valima, milliseid tööriistu kasutatakse.
Comments
Post a Comment