Raamatuarvustus: Just for Fun: The Story of an Accidental Revolutionary

Just for Fun: The Story of an Accidental Revolutionary - Linus Torvalds, David Diamond

Just for Fun: The Story of an Accidental Revolutionary oli läbinisti väga huvitav raamat, mis andis väga huvitava vaate Linus Torvaldsi elust seestpoolt, mis väljapoole muidu ei pruugi paista ning ka Linuxi projekti algusloost, mis on tänapäevaks kasvanud tohutult suureks operatsioonisüsteemiks, ilma milleta tänapäeva IT süsteemid ei toimiks nii nagu need toimivad. Nii on hästi näha, kuidas üks tehniline projekt võib alguses sündida ilma suure plaanita ja vaid soovist õppida, aga hiljem kasvada nii suureks, et see mõjutab tervet maailma ning hakkab negatiivselt mõjutama ka Linus-t, kes ei soovinud sattuda selle projekti esindusisikuks. Samas ei ole see kirjutatud nagu kuiv tehnikaajalugu, vaid pigem nagu üsna vabalt jutustatud elulugu, kus Torvalds ei püüa ennast väga suureks kangelaseks kirjutada. Raamat on Torvaldsi ja David Diamondi ühistöö ning keskendub nii Linuxi kerneli arengule kui ka Torvaldsi enda taustale, millele David Diamond lisab juurde taustalugu, Linus-e perekonnaelust, suhetest ja teiste perspektiivist.

Raamatust on hästi mõista, kuidas Torvalds on lihtsalt tavaline inimene, kellele meeldisid arvutid ja kelle jaoks olemasolevad lahendused ei olnud piisavalt head või huvitavad. See teebki loo minu meelest huvitavaks, kuna Linuxi algus ei mõju nagu mõne startupi edulugu, vaid on ühe tudengi projekt, mis paisus käegakatsutavast projektist projektiks, mida kasutab suur osa maailmast ilma arusaamatagi ning mille arengusse panustavad lõpmata paljud inimesed. Raamatus käiakse läbi tema esimesed kokkupuuted arvutitega, hilisem huvi Unixi vastu ning see, kuidas Minixist ja isiklikust katsetamisest jõuti lõpuks Linuxi operatsioonisüsteemi kernelini.

Üks läbiv mõte raamatus on see, et avatud lähtekood ei ole ainult tehniline valik, vaid ka praktiline ja ainuõige töökorraldus sellise projekti jaoks. Kui lähtekood avatud, saavad teised seda parandada, täiendada ja oma vajadustele kohandada. Raamatus ei esitata seda küll suure ideoloogiana, vaid pigem läbi kogemuse: keegi leidis vea, keegi teine lõi paranduse, keegi kolmas pakkus mõne hea idee ja asi arenes nii edasi. Selline mudel töötab just siis, kui inimesed päriselt tahavad midagi kasutada ja seda ka paremaks teha, mitte ainult siis, kui neile antakse ülevalt ülesanne. Seetõttu võiks öelda, et Linuxi puhul oli ja on senini kogukond sama oluline kui algne kood ise.

Torvaldsi enda kuju tuleb raamatus välja üsna inimlikult. Ta ei mõju seal nagu tavaline revolutsionäär, kes oleks vaid oma tulude ja au peal väljas, vaid pigem nagu tavaline programmeerija, kes teeb asja, sest see on huvitav. Näiteks Linuxi nime saamise lugu ja GPL-i litsensi teemad on raamatus olulised ja näitavad, kuidas väiksed otsused võivad hiljem muutuda ajalooliselt tähtsaks. Linuxi nimega seotud lugu ja GPL-i valik on ka need kohad, kus on näha, et projekt ei arenenud päris sirgjooneliselt, vaid läbi juhuste ja teiste inimeste mõju läbi.

Just for Fun ei ole ainult raamat Linuxist, vaid sellest, kuidas tehnoloogias võivad kõige mõjuvamad asjad tekkida üsna lihtsast põhjusest: kellelgi on tore ja huvitav midagi ehitada. See ei tähenda, et tulemus oleks juhuslik või lihtne, vaid pigem seda, et motivatsioon ei pea alati olema raha, kuulsus või poliitiline edu. Minu meelest ongi raamatu tugevus selles, et see näitab Linuxi lugu isiklikult, aga mitte liiga emotsionaalselt. Torvaldsist jääb mulje kui inimesest, kes sattus revolutsioonse lahenduse keskele osaliselt juhuse tõttu, kuid ta oskas samas ka piisavalt kaua ja järjekindlalt teha seda, mis talle endale mõistlik tundus ning seega on ta olnud perfektne visionäär Linuxi eestvedamisel.