E-ITSPEA 13: Teistmoodi IT
IT-tugilahenduste otsustamine Eestis
Minu meelest tuleks erivajadustega inimestele mõeldud IT-tugilahendusi käsitleda pigem ikkagi nende jaoks mõeldud abivahendina, mitte tavalise IT-seadmena, kuna ekraanilugeja, eriklaviatuur või punktkirjaseade ei ole nende jaoks nagu erivajaduseta inimeste jaoks monitor või hiir vaid need lehendused võivad inimese jaoks olla ainus viis arvutit kasutada. Ehk siis otsuste puhul peaks tehniline pool jääma IT-valdkonna pädevusse, sest seadmed ja tarkvara peavad päriselt töötama, ühilduma ja olema ka turvalised, aga vajaduse hindamine ja toetamine pigem sotsiaalvaldkonna alla, kuna lõppkokkuvõttes ei ole küsimus mitte seadme ostmises, vaid inimese toimetuleku, õppimise ja töötamise võimaldamises ja sellele kaasa aitamises.
Kas, kui palju ja kuidas peaks selle soetamist rahastama?
Kui lahendus on inimese õppimise, töötamise või igapäevase suhtlemise eelduseks, peaks riik seda olulisel määral toetama. Kallimate lahenduste puhul ei ole mõistlik eeldada, et inimene ostab need ise välja, kuna selliseid lahendusi vajavatel inimestel tuleks eeldada, et neil on juba näiteks tervisega ja teiste abistavate vahendite ostuga kaasnevad muud kulud, mis ei pruugi jätta palju raha üle, et nad saaksid omale uhkemaid lahendusi lubada. Siiski ütleks, et omaosalus võib olemas olla, aga see ei tohiks muutuda selliste lahenduste puhul takistuseks. Toetuse määr võiks sõltuda sellest, kui hädavajalik lahendus inimesele on ja kas see aitab tal iseseisvamalt toime tulla või tööd teha/tööle minna jne. Õnneks on toimunud liikumine ka selle suunas, et abivahendite taotlemisel on kadunud nõue puude või töövõimetuse taotlemise osas ning on vaja arsti või spetsialisti tõendit, mis on muutnud olukorra paremaks ja õiglasemaks, kuna lähtutakse rohkem vajadusest ja pika taotlemisprotsessi asemel saab abivahendid vajadusel kiiremini kätte.
Paralleelid teiste riikide kogemustest
Teistest riikidest võiks üle võtta põhimõtte, et ei toetata ainult seadme ostmist, vaid ka kasutamaõppimist ja hooldust. Kallid abivahendid kodus ja mujal seismas ei lahenda probleemi, kui inimene, kool või tööandja seda kasutada ei oska. Hea süsteem peaks olema lihtne: inimene saab vajaliku lahenduse ühest kohast, ilma et ta peaks mitme asutuse vahel tõestama, et tal seda päriselt vaja on. Hea näide on Soome, kus Kela võib tööks või õppimiseks vajalikud keerukamad abivahendid inimesele hankida ning nad toetatavad ka nende seadmete kasutama õppimist ja hooldust. Samamoodi on Suurbritannias sarnane idee Access to Work programmil, kus puudega või terviseprobleemiga inimene saab toetust tööle saamiseks või tööl püsimiseks läbi erinevate eriseadmete, tarkvara, tugiisiku või töökoha kohandamise kaudu.
Comments
Post a Comment